Tallinna tehnikaülikooli ehitusteaduskonna professor Karl Õiger lükkas oma isiklikele kogemustele toetudes ümber müüdi, justkui oleks kivihoone tuleohutuse mõttes kõige ohutum.
Õiger meenutas juhtumit, kuidas talle kuulunud korter, mis asus raudbetoonlagedega ja silikaltsiidist seintega kivimajas, põles sisuliselt maani maha. Korteris ajutiselt elanud tudeng tühjendas hommikul enne lahkumist tuhatoosi kraanikausi all olevasse prügikasti, mis süttis. „Köögist alguse saanud tulekahju tekitas korteris nii suure kuumuse, et elutoas sulasid isegi vaskelektrijuhtmed ära,“ lisas Õiger.
Teine, traagilisem õnnetus juhtus Õigeri tuttava noore mehega, kes suri vingu kätte. Mees pani hommikul köögis kohvivee kannuga keema spiraaliga elektripliidile, mis asus väikese plastist aluse peal, ning viskas end korraks voodisse pikali. „Ilmselt mees tukastas, kohvivesi kees üle ning plastalus läks põlema,“ rääkis Õiger. „Ja ehkki suuremat tulekahju korteris ei tekkinud, piisas plastalusest eraldanud mürgistest gaasidest - noor mees oli jõudnud küll minna välisukseni, aga lahti seda ei suutnud enam teha ning suri vingu kätte.“
Artikkel jätkub pärast reklaami
Õigeril on isiklik kogemus ka sellega, kuidas elektriseade võib väga kiiresti süttida. „Mul oli maal vana tolmuimeja, mis äkki lõi prauhti suitsu ja seejärel ka leegi välja,“ meenutas Õiger. „Tolmuimejas tekkis mingi lühis ja elektrijuhtmed läksid põlema. Põlev tolmuimeja õnnestus ruttu õue viia.“
Seotud lood
Teadlikkuse tõus energiatõhususe osas on viimase 20–30 aasta jooksul teinud läbi märkimisväärse arengu. Kui sajandivahetuse eel piirduti sageli üksikute töödega, näiteks akende vahetamisega, siis tänapäeval lähenetakse hoonete uuendamisele terviklikult – alates välispiirete soojustamisest kuni nutikate tehnosüsteemideni. Termopilt OÜ juhi Toomas Rähmoneni sõnul on aastatega kogunenud palju väärtuslikku kogemust, mis aitab rekonstrueerimist teha järjest läbimõeldumalt ja tõhusamalt.